Kirjutasin blogipostituse Nepali reisist, kuid kuna mõned mõtted jäid kirja panemata kirjutan sellele järje. Eelmist postitust saab lugeda siit.
Mis meil siis L. jaoks kaasas oli ja kuidas tema selle seiklusega hakkama sai? Kuna reisisime tagasihoidlikult vähese pagasiga, siis pakkisin kaasa vaid mõned ükskikud mänguasjad.
- Kaks raamatut: „Saame tuttavaks taluloomad“ ja „Kati loomad“. Kõik kassid ja koerad on hetkel väga aktuaalsed, need ta tunneb erinevates raamatutes piltide pealt ära. Esimene raamat sai kaasa võetud seepärast, et siis tutvuda rohkem ka ülejäänud loomadega ning mis kohapeal selgus, me reaalselt nägime neid muid taluloomi pidevalt enda jalutuskäikudel! Küll oli siis hea hõigata et vaata lehm, vaata kana jne. ning pärast raamatut sirvides viidata tagasi päevale. „Kati loomad“ oli lihtsalt üks riimidega raamat, mida ta kodus mulle tihti lugemiseks tõi.
- Schleichi mängufiguurid – koer ja kass, need on tema lemmikud.
- Maalriteibi rull – minnes kleepisin sellest ribad lennukis eesoleva istme seljatoele ning õhkutõusmise ja maandumise ajal L. tegeles nende sealt äravõtmisega. Kahjuks tagasiteel Katmandust, rull konfiskeeriti, teip olevat üks neist keelatud objektidest lennuks.
- Kaks kaisukat, millest üks oli südamelähedasem kui teine, ning sellest lemmikust jäime ilma eelviimasel ööl, kuna hotelli koristaja voodilinasid vahetades ilmselt oli selle musta pesuga kaasa võtnud. Kahjuks avastasime kaisuka kadumise liiga hilja ning meie lahkumise hetkeks nad seda leida ei olnud suutnud. Eestisse jõudes nädalake proovisime ilma kaisukata, kuid tundus, et tal öösiti on siiski midagi tarvis, mida saab kallistada ja närida/lutsutada. Läksime poodi, kust meie oma oli pärit (kuna hooajaliselt kõik muutub, siis samasugust ei olnud mõtet sealt üldse otsida), kuid M. andis talle kätte sarnase tekstuuriga kaisuka nagu oli kadunud ja ühe teise, ning L. tunnistas esimese variandi kohe omaks ja nii me kassasse liikusime ning hiljem kodus, kiindumus jätkus, et sellega läks lihtsalt.
Reisilt ostsime juurde või muutusid aktuaalseks:
- Puidust ninasarviku Chitwan rahvuspargi lähedal asuvast linnakesest, kuna see lihtsalt tundus äge, ning müüja tegi neid kõrval ise (osasid asju pakkis ta parasjagu ka kilest välja ning see oli ilmselge vihje meile, et neid asju me ei soovi kuna päritolu on teadmata). Soovisime toetada ikka kohalikku käsitööd. Lisaks L. ise valis selle välja erinevate näidiste vahel.
- Pokharas jalutades astusime sisse ühte raamatupoodi, et osta mõned postkaardid ning mina suundusin kohe ka lasteraamatute riiuli poole, kust valisin välja ühe kõvade kaantega raamatu. Selle raamatuga oli lahe see, et läksime hiljem hiinakasse sööma ning sööki oodates võtsin raamatu kotist välja, et L. saaks seda lehitseda kuna nad viisid menüüd nii kiirelt ära (ta tavaliselt vaatas neid kui sööki ootasime kuskil) ja siis ettekandjad tulid järjest seda raamatut uudistama, tegid pilte ja uurisid, et millisest poest täpselt me selle ikkagi ostsime Seal raamatus on sõnad nii inglise kui ka nepaali keeles, kahjuks nepaalikeelsed sõnad on illustreeritud ka kohalike väga spetsiifiliste piltidega, et kui L. vanemaks saab, siis saab endalgi huvitav olema, et mida need asjad siis tegelikult sümboliseerivad
- Heegeldatud kassi, see pärineb poest, mis müüb kohalike naiste käsitööd (sealt ostsime lisaks kaks salli ja mulle uue rahakoti).
- Kuna ma alati ostan reisilt endale uue rahakoti (lihtsalt tavaliselt siis on aeg rahakott välja vahetada ), siis L. sai minu vana ja väga kulunud rahakoti endale ning M. pani sinna sisse mõned mitte nii olulised kaasasolnud lojaalsuskaardid. Ta kodus juba väga armastas rahakotti (või üldse pisikestesse kottidesse, pragudesse) asju panna ja neid sealt jälle välja võtta.
- Lisaks said tema lemmikuks Tallinn-Helsingi laevalt kaasa ostetud Marianne kommid. Ei, mitte selles mõttes, et ta neid söönud oleks, ta isegi ei üritanud, vaid ta tõstis neid kommikotist välja ja siis jälle tagasi ning seda ta jätkas ka veel Eestis kui ma komme polnud jõudnud veel ära panna. Lennukis oli paar lendu, kus meie taha sattusid suuremad lapsed, siis ta lahkelt jagas neid komme ka nendega.
- Lisaks hotellides ja lennukites olnud ajakirjad, neid sirvisime korduvalt ja korduvalt. L. on väga osav pehmete lehekülgedega ning ta võis unustada rahumeelselt ajakirja sirvima Lisaks siis eelpoolmainitu, et öögikohtades palusin tavaliselt menüü lauale jätta, et L. saaks ka selle lehti keerata.
Natukene reisi kulgemisest. Esimene nädal L. tundus täiega reisi nautivat. Päevad möödusid enam-vähem rutiinselt, kuid kõik muutus pärast seda ühte oksendamise ööd (loe eelmist postitust). Järgmisel päeval hommikul ta oli täitsa OK, sõi isuga ka hommikusööki, kuid rahvuspargi tuuri ajal, mil M. teda kõhukotis kandis hakkas ta äkki hüsteeriliselt nutma ning ainuke viis lohutada oli kui ma võtsin ta enda sülle ja kandsin teda ise.
Selle käigus oli seik, kus pidime just hästi vaikselt olema, sest oli lootust näha ninasarvikut oma loomulikus keskkonnas ning L. nuttis lohutamatult. Võtsin ta enda sülle ning giidide juhendamisel liikusime järgmisesse kohta, kus me nägimegi ninasarvikut! Plaan oli, et giidid juhivad ninasarviku tähelepanu eemale ning saame enda retke mööda sama rada jätkata, ninasarvikul aga polnud plaaniski end liigutada. Seega keerasime otsa ümber ja liikusime natukene maad tuldud teed mööda tagasi.
Järgmistel päevadel L. väga ei leppinudki M. kõhul olemisega ning tahtis, et mina teda kannaks. Lisaks talle vist väga ei meeldinud meie uus hotellituba, sest igakord kui seal terrassil aega veetsime, oli ta natukene rohkem tujukam ning tähelepanu vajavam. Kui vahel mõned vanemad lapsed hotelli õues mängima sattusid, viisin L. ka nende sekka ning ta sai suuremate lastega tagaajamist mängida (talle hullult meeldib kedagi taga ajada või ise eest ära joosta). Hotelli tagahoovis oli ka kahe elevandi kodu, kuhu aeg-ajalt jalutasime ning neid eemalt vaatasime.
Pokharas ta jälle natukene leebus ning sealses hotellitoas võis ta hullata mõnuga. Tagasilendude ajal ta juba teadis, et kui tuleb turvavöö maandumise ja õhkutõusmise ajaks peale panna, siis see tähendab, et ta on ju kinni ja ta protesteeris üsna valjult selle vastu. Õnneks õnnestus meil tagasiteel Katmandu-Istanbuli lennul saada 4-ne istmerida vaid meie kasutusse ning kuna L. kaalub veel umbes 9-10kg, siis sai ta endale ka selle beebide voodi, kus ta pärast õhkutõusmise nutuhoogu mõnusasti ligi 2,5h magas!
Kodus oli meil väga kindel magama minemise rutiin, mis hõlmas igal õhtul vannis käimist ning oma toas magama jäämist. Reisil polnud meil üheski peatuspaigas vanni võimalust, seega sai ta lihtsalt dušši all käia. Talle väga, väga meeldis, kui kohas oli „piiramatu“ sooja vee võimalus (loe eelmisest postitusest, et nii see alati polnud), mõnules ta seal pikalt ning kui mina või M. poleks vett lõpuks kinni keeranud, ei teagi kauaks ta sinna jäänud oleks. Siis tuduriided selga ning toimetas iseseisvalt hotellitoas, kuni ma voodisse läksin ja kutsusin teda kaissu. Tavaliselt tuli, oli rahulik, M. kustutas tuled ja nii me magama jäimegi, imelihtsalt. Kogu reisi aeg magas ta meiega samas voodis.
Kodus olles teeb ta suure enamuse oma päevaunedest õues, kärus magades (vahel harva autos kui oleme teel kuhugi). Reisil meil käru kaasas ei olnud ning kui ta tundis, et soovis magada jäi ta kõhukotis magama, vahel ka mitte ning siis oli pärastlõunal natukene tujukam, kuni ikka väikese uinaku tegu (niisama voodis päeval magamist ei toimunud ). Kuna ta kodus ei olnud kunagi kõhukotis maganud, siis minnes hoidis ta vägisi end üleval, et äkki jääb millestki ilma, aga lõpuks see igapäevane kõhukotis olemine murdis ta ning ta õppis ka seal magamise ära.
Kokkuvõtteks võib kirjutada, et kolmekesi puhkamine on hoopis muud kui kahekesi 😀 Tuleb rohkem planeerida, et jõuad lapse uneajaks enam-vähem tagasi ööbimiskohta, hommikusöögi võimalus oleks kindlasti olemas, kas siis võimalusena ise teha või näiteks hotellis seda süüa (L. ei alusta ühtegi päeva ilma hommikupudruta). Kahekesi kuhugi peole minek pole eriti variant kui endal lapsehoidjat kaasas pole. M. viskas küll aeg-ajalt nalja, et raudselt kui küsida, siis nad kindlasti leiaks mingi tädi, kes lapsega tegeleks, aga mulle endale see idee ei sümpatiseerinud ning jäigi proovimata.
Tegelikult pole tarvis üldse palju asju kaasa pakkida, et hakkama saada, sh ka lapsele. Soodamates riikides reisil käies pesumaja teenuse kasutamine on väga tasukohane ning laps huvitub teda ümbritsevast niigi, et pole tarvis tohutult mänguasju, mis tema meelt lahutaksid.
Reisi eelarve oli koos majutuste, sööbimiste ja muu meelelahutusega 1500EURi, millele siis lisandusid lennupiletid 1000EURi. Kindlasti oleks saanud soodsamalt, aga üldiselt me sõime parasjagu täpselt seal ning täpselt seda, mida soovisime, et kui oleks rohkem kohalikke söögikohti külastanud kohaliku menüüga, oleks see kindlasti väiksem olnud. Lisaks kokku hoida oleks saanud kindlasti ka majutuse pealt, kuid lõpus me lihtsalt tundsime, et võib ju natukene enam maksta 😉
Ning lõpuks nagu ma eelpool ka korra kirjutasin, siis reisil käia on mõnus, aga koju tagasi jõuda on veel toredam