Olen korduvalt kuulnud inimesi rääkivat, et teise lapsega läheb aeg kuidagi kiiremini, ja nii ongi, alles see oli kui ma väga ootasin La kohtumist ja nüüd on ta juba kahekuune! Kosub ja kasvab ta hästi, pikkust mõõdeti viimati 59cm ja kaalunumber näitas 5400g.
Kui nüüd tagasi vaadata, siis ma olen nii tänulik, et Eestis on isapuhkus ning M esimesed kaks nädalat võttis palju koduseid asju enda kanda ning ma sain rahulikult beebiga tuttavaks saada (varasem postitus siin). Samas uue maailmaga harjumine kestab veel 6-8 elunädalani (sümbiootiline periood) ning elu kahe lapsega on teistmoodi kui ühega, ning sellega tuleb järk-järgult kohaneda kõigil pereliikmetel ja lähedastel.
Ma olen nii tänulik, et mul on võimalus teise lapsega montessori põhimõtteid jälgida juba raseduse ajast, jõuaks aina rohkem peresid montessorini piisavalt vara, see on suuresti ka põhjus, miks ma seda blogi kirjutan, et jagada enda õppimise teekonda ning inspireerida läbi selle ehk kedagi teistki 🙂
Nüüd natuke täpsemalt, mis me sel ajal teinud oleme
- Kui sünnitusmajast koju jõudsime, siis esimesel kahel nädalal oli La lihtsalt nii palju kodus, mida vaadata, et mingeid lisategevusi talle ei pakkunud (muidugi magas ta siis ka väga palju). Kolmanda elunädala alguses sai tutvustatud Munari õhukaruselli ning siis iga kahe nädala tagant uut, järgnesid oktaeedrite ja Gobbi roheline õhukarusell. Lisaks kui alguses oli meil laes olev konks suht juhuslikult peaaegu keset tuba, liigutasime selle õige varsti seina äärde peegli juurde. Esiteks annab see parema võimaluse tal jälgida peeglist, kuidas tema enda keha liigub, teiseks pole see kõigil ees, kolmandaks on seal seinas lisakruvi, et õhukarusell ära panna kui ta selle vaatamisest väsinud on ning viimaseks, ehitan ma aeg-ajalt kiigust ja diivanilauast sinna nö barrikaadi, et kaitsta tema keskendumist kuna L mängib samal ajal seal läheduses omi mänge.
- Kohe algusest peale veetis La iga päev natukene aega kõhuli. Sellistel hetkedel tutvustasin talle must-valgete piltidega raamatut. Kui teda süles hoidsin või rinnaga toitsin köitsid teda tohutult ka minu triibulised, laigulised ja kontrastsed riided, ta võis neid pikalt vaadata (endiselt vaatab ).
- Lisaks on meil ju SUVI! Oleme väga, väga palju õues ning La on siis kas vankriga puu all lehti vaatamas või maas kõhuli/selili muru uurimas. Seega kui nüüd järele mõelda, siis mõnel päeval me näiteks ei vaadanud õhukaruselle üldse, vaid läksimegi juba hommikul pärast ärkamist õue ning õhtul alles tuppa tagasi. Loodus pakub ise nii palju imelist avastamist!
- Üldiselt oli see aeg, kus tema keskendumine ja mängimise ehk montessoori mõistes töötegemise valmisolek oli suurem hommikuti ning õhtuti soovis ta rohkem lähedust (süles olemist või vestlust) ja tahtsi seltskonnas olla. Mida aeg edasi, seda enam tema päevarütm hakkas sarnanema meie omaga, näiteks läks tal kõht tühjaks enne meie õhtusööki, mil tema sai kenasti kõhu täis söödud ning õhtusöögi ajal elas meile kaasa oma Stokke vastsündinu istmes.
- La magas alguses meie toas pappkastis (Finnis Baby Box), kuid õige pea nägin, et see oli talle tegelikult juba väikeseks jäänud, sest käsi sirutades olid need kohe seinte vastu ning tõime L toast ära põrandavoodi (ta ise magab suure madratsi peal ning voodit kunagi ei kasutanudki) ning asetasime selle oma voodi kõrvale. Vaid korra on La sealt end põrandale ukerdanud ning pärast seda peaks lastel olema sama tunnetus, mis täiskasvanutelgi. Kui sa ise jõuad oma kehaga voodi äärele liiga lähedale, siis sa ju kuidagi tunnetad seda ning poes sügavamale voodisse tagasi?!
- Topponcino on olnud lihtsalt IMELINE! Kui ma alguses tõesti olin ülimalt skeptiline selle kasutusele võtmise suhtes, siis kaks kuud hiljem võin ikka kindlat väita, et see on meil alati kõikjal kaasas!
- Kui La oli nädal kodus olnud, siis jälgides kuidas L meil kodus olevate mängukarudega toimetas, sai ta omale esimese nuku, kellega siis tehakse kõike koos (L paneb kõike tähele, mis ümberringi toimub, ning tema loomulik soov on seda ka ise järele teha). Kahjuks on see nuku korduvat ka vannis ja õues basseinis käinud, liivakastis hullanud, ning ma pole kindel kui kauaks meil teda päriselt jätkub. Samas ta kaasbaki teda oma mängudesse ning kuna see on vaid nuku, siis ma olen võtnud seisukoha, et kuna see ei kahjusta ei teda, ei ümbritsevat ning tegelikult on see nukuga toimetamine ju nuku eesmärgipärane kasutamine, siis oleme seda ka lubanud. Kui nuku seisukord väga kehvaks muutub, eks siis tuleb midagi välja mõelda, kuid tegeleme sellega siis kui selleks aeg
- Enda jaoks olen avastanud uued emotsioonid, mis on seotud enamasti sellega, et soovin kaitsta La keskendumist, aga L tahab seda kuidagi segada, maakeeli ma olen paaril korral päris närvi läinud. Tuleb ise avatud olla ning ma usun, et hea vanem ongi see, kes jätkab koos lapsega arenemist ning kasvamist (sh ka omaenda uute emotsioonidega toimetulek ning kuidas neile regaeerida). Näiteks kuulasin just Aubrey Hargis’e loengusarja „Find the calm“, kus ta toob välja viis võimalust rahutute lastega hakkama saamiseks, kuid minu meelest toimib see ideaalselt ka täiskasvanutega (1 – liikumine; 2 – hingamine; 3 – rituaalid, rutiin; 4 – vähem võib olla rohkem; 5 – rahulik paik)
Kokkuvõttes võin kinnitada, et need kaks esimest elukuud on olnud nii vinged! Olles ise rahulikum, enesekindlam, suudan ma ka oma lastega veedetud aega rohkem nautida (L puhul oli kõik nii uus ning need esimesed kuud tundusid natukene raskemad). Ma tõesti tunnen, et meil on suurema perena tekkinud teatav uus rütm ning väga loodan, et La ja minu ning ülejäänud perekonnaga positiivse sideme loomine (sümbioos) on olnud edukas 🙂