“Research has shown that the extent and quality of care the mother provides the child are strongly conditioned by the way they spend their time together during first days after birth.” – Silvana Montanaro
Üldine õhustik esimestel nädalatel
Beebi sünnib siia ilma üsna pimedast ja vaiksest keskkonnast ning tal kulub aega, et harjuda uuega. Esimestel päevadel, nädalatel ning lausa kuudel võiks tähelepanu pöörata sellele, mida beebi näeb ja kuuleb (ning tegelikult ka edaspidi, mis on osa ettevalmistatud keskkonnast). Beebit võiks kaitsta liiga valjude helide eest, ümbritseda teda pehmete värvidega ning vaadata, et tema pisikeses vaateväljas poleks liiga palju objekte.
- Hämarus – kui sünnitustoas sain ma ise sättida ning vaadata, kui valgusrikas on keskkond (seda siis täpsemalt La. sünniloos kord), siis esimestel päevadel perepalatis ei olnud mul suurt midagi muud teha, kui rulood alla lasta, kuid need oli üsna hästi päevavalgust läbi laskvad ning toas oli ikka väga valge ☹ Koju jõudes oli meil M.-ga kokkulepe, et esimestel päevadel ta tegeleb natukene rohkem L.-ga ning 1,5 päeva oligi La. põhimõtteliselt vaid meie hämaraks tehtud magamistoas, kus me üksteisega veelgi rohkem harjusime.
- Vaikne ja rahulik – see reegel on meil juba ammu paigas, et kui L. üleval on siis meil raadio või teler naljalt kuskil niisama tasutaks ei mängi. Lisaks sellele, kulus esimestel kodusolevatel päevadel palju energiat enesedistsipliinile, et kui parasjagu La. söögiaeg oli ning L. kuskil millegagi toimetas, et ma ise häält ei tõstaks ning rahulikuks jääks, mis iganes see tulemus oli (ahhaa, ja neid omaette toimetamise tulemusi on meil väga põnevaid juba olnud :D).
Sünnitus on emotsionaalne kogemus ning uue ilmakodanikuga harjumine ka. Lisaks eelpool nimetatud kokkuleppele vastutas M. 2 nädalat õhtusöökide eest (kui ma just ise mõni õhtu sekkuda ei soovinud) ning koristamise, sain rahulikult keskenduda ning kogeda, mida tähendab olla ema kahele lapsele! Kuidas emotsionaalselt ja ka füüsiliselt olla olemas õigel ajal mõlema jaoks - Vähene kokkupuude üleliigsete inimestega – ei ole me olnud ka usinad teatajad, mis puudutab uue ilmakodaniku sündi. Esimestel nädalatel on La. olnud kokkupuude vaid hädavajalike inimestega (arstid-õed sünnitusmajas) ning vaid meie ise. Minimaalselt võiks pere võtta kaks nädalat, kus beebi harjubki nende häälte ja nägudega, keda ta kõige rohkem emaüsas olles kuulnud on ning alles hiljem järk-järgult tutvustada siis teisi inimesi. Arvatakse, et need esimesed intiimsed ja lähedased hetked loovad mustri, kuidas laps suhtub tulevikus ka ülejäänud intiimsetesse suhetesse.
- Lutipudel ja lutid – L. ei tahtnud lutti ning lutipudelist ta ka ei söönud. La. puhul ma isegi ei plaani lutti pakkuda (L. puhul olin ma ise teadmatum ning kogu see ühiskondlik surve, et kas tal lutti polegi, siis ostsin koju hunniku erinevate firmade omasid ja muutkui pakkusime ja pakkusime, kuni lõpuks olime piisavalt targad, et siiski loobuda). Kui on aeg, et kikud sügelema hakkavad, siis tasub investeerida heasse närimisvahendisse, mitte pakkuda lapsele pidevalt lohutust lutist, vaid püüda reaalselt aru saada, miks ta nutab, tihti on põhjus milleski lihtsas. Üks teooria, miks meil tänapäeval nii palju ülekaalulisi lapsi on, algab sellest, et neile pakutakse iga asja puhul lohutuseks lutti/ toitu ning vanemaks saadeks nad ei oskagi teistmoodi kui süüa.
- Toitmine – see on kõige parem hetk luua kestvat ning püsivat lähedast suhet oma lapsega. See on aeg, kus L. toimetab kuskil omapead või on läheduses ja püüab ka teki alla pugeda, kuid see pole kindlasti hetk, kus nutitelefoni scrollida või telerist nägemata sarju vaadata. See on lihtsalt nii intiimne hetk ema ja lapse vahel (või siis ka isa ja lapse), et kujutad ette, et kui sa seksid oma partneriga ning tema otsustab samal ajal e-mailile vastata või Facebooki scrollida?
Lapsed sünnivad väga hea sisemise tunnetusega, millal süüa, millal magada, millal on aeg ärkvel olla. L. puhul ma jälgisin rangelt ajalisi graafikuid ja rutiini (raamat “Save our Sleep“, Tizzie Hall) ning olin kuidagi nii stressis kõige üle. La. puhul püüan usaldada oma last ning arvestada tema tegelike vajadustega – annan süüa siis kui tal kõht on tühi, lasen magada siis kui ta magada soovib, kuid see kõik eeldab lapse jälgimist. Siinkohal on ka hästi oluline, et lasta lapsel ise magama jääda, mitte harjutada sisse mingeid rutiine või siis “tissi otsas” magama jäämist, kuid eks aeg näitab, kuidas meil selle kõigega läheb, algus on igatahes imeline olnud – ta on nii rahulik laps lihtsalt (naljaga pooleks, meil beebigrupis oli juttu sellest, et lastel ongi esimene elukuu nö. garantiiperiood, kui see läbi saab, siis on tegu justkui uue lapsega :)).
“The most important gift we can give our children is our uninterrupted presence and our time.” – Susan Mayclin Stephenson
Magamistuba
Üldiselt on väga hea, kui planeerida kogu lastetuba juba enne lapse sündi ning seal teha minimaalselt muudatusi esimese eluaasta jooksul, see aitab taaskord kaasa lapse turvatunde ja sisemise korra arenemisele.
- Magamisase – soovitatakse, et montessori-beebi võiks magada juba väikesest peale põrandale tehtud asemel, mis annab talle hiljem piisava liikumisvabaduse reguleerida seda, millal olla voodis, millal mitte. L. koliski aastaselt oma põrandavoodisse, kuid vastsündinuga on meie praegust elukorraldust arvestades natukene keerulisem. L. on oma tuba, kuid me pole suutnud veel välja mõelda, kuidas hakkab elukorraldus olema kahe lapsega.
- Esimest last oodates tegime teadliku otsuse, et me ei hakka kokku ostma mõtetuid beebiriideid ja vahendeid ning ostsime tol korral Soome turul hästi tuntud Finnish Baby Box-i, ning hiljem ostsin siis juba vastavalt vajadusele teadlikult villa-siidiriideid jmt. juurde. Selle kasti pluss on, et esimestel elukuudel saab seda kasutada lapse magamisasemena ning L. magaski seal 4nda elukuuni, mil meie teise tuppa ära kolisime ning tema endale oma toa ja päris voodi sai (võreka küll alguses).
M. ja mina ei maga päris rahulikult kui beebi meie vahel on, seega kui ma imetamise lõpetamise järel ärkvel veel olen, püüan praegu La. ikkagi tõsta oma kasti magama. Magab te seal siiski vaid öösiti, päeval ikka rohkem meie voodi peal, elutoas põrandal või hoopis vankris.
- Topponcino + katted – kui ma neid meisterdama hakkasin, olin üsna skeptiline nende vajalikusess ning selles kui tihti ma reaalselt neid kasutan. Tegelikkuses võtsin Topponcino juba sünnitusmajja kaasa ning imetamise juures oli see suureks abiks kui teda ühelt poolt teisele tõsta. Lisaks kodus erinevate korruste vahel liikumisel, ning kui on vaja käsi vabaks saada, saan ta kohe sellega kuhugi maha asetada, rääkimata sellest, et L. saab ka titat nii süles hoida. Igatahes nüüd võin öelda, et väga hinnaline abimees!
- Kõhuli olemine – esimesest elutunnist alates (mil ta oli minu ja ka M. kõhul), olen püüdnud iga päev leida hetke, kus lasen tal kõhuli olla. Beebi kaelalihased on alguses väga nõrgad ning igapäevane väikene pingutamine treenib neid, algul siis ema või isa rinnal (nahk-naha kontakt), kus ta oma peakest tasakesi tõstab, hiljem tasasel pinnal järelvalve all.
Vannituba
Natukene aega tagasi kirjutasin sellest, kuidas meie väikene vannituba on kohandatud maimiku vajadusi arvestades (loe siit). Nüüd kui pere on suurenenud, tuli see taaskord üle vaadata, et arvestada ka kõige uuema liikmega.
- Näoga enda suunas mähkimislaud – kommunikatsioon lapsega varastest elupäevadest alates on väga oluline. Kui vahetada tema riideid või mähkmeid, siis seda kõike tehes selgitada lapsele, mis temaga toimub (keele areng) ning vaadata talle ka otsa (austus tema suhtes) ning lisaks teha seda aeglaselt ja rahulikult, et ta õpiks tasapisi, et mähkmete ja riiete vahetamine võib olla nauditav ja tore kogemus läheduse loomisel. Meie mähkimislaud on Ikea SNIGLAR.
- Riidest mähkmed + wetbag – nii paljud vanemad jõuavad teise või kolmanda lapsega riidest mähkmeteni (mõni ka kohe esimesega! ), kuid ma olen enda vastu aus, esimese lapse ajal oli nii palju muid teemasid, millega end kurssi viia ning see lihtsalt ei olnud petlikku mugavust silmas pidades päriselt kunagi päevakorras. Hetkel on mul ka veel ühekordsed mähkmed kasutusel, sest nii pisikese puhul ma kuidagi ei suuda tabada seda õiget mähkimisvõtet, et iga söögikorra järel kaka või pissi ei lekiks Aga ma harjutan, kasutan aeg-ajalt ühekordseid mähkmeid ja pesen lihtsalt palju pesu (määrdumine + kulub palju mähkmeid)
La. mähkmed on ülemisel riiulil, L. mähkmed kolisid vannitoast ukse taha sellesse valgesse Ikea korvriiulisse.
- Prügikast ja musta pesu korv – need kolisid ka uude asukohta. Väikene L. suuruses pesukorv asendus suuremaga, sest nüüd tekib musta pesu käterätikute jmt. näol palju enam. Prügikastina on kasutusel ammu muretsetud mähkmekonteiner, kuid esmakordsetele vanematele kirjutaksin, et see on kõige mõttetum ost üldse! Esiteks seda kilerulli kulub nii palju kui lapsel koguaeg mähet vahetada (ning seda ju tuleb teha), lõpuks asendasingi ma selle tavalise prügikotiga seal konteineris. Teiseks mähkmed, mis tekivad on niigi mitte kõige keskkonnasõbralikumad, miks neid veel omakorda lisakilesse toppida?! Ühesõnaga, ei soovita!!!!
Tooli najal ripub siis wetbag, kuhu kogume määrdunud riidest mähkmed ja nende sisud.
- Vann – L. käib igal õhtul vannis või dušši all. Hetkel meil on üsna pisikene vann, kuid nad mahuvad sinna siiski kahekesi ära. La. igal õhtul vannis ei käi, vahel on mul teda lihtsam pesta hoopis kraanikausis (ta nii tillu veel, et mahub sinna).
L. ronib WC-poti kaane peale, et näha kuidas ma La.-ga toimetan. Kui mähet vahetan, teatab L. alati entusiastlikult “Kaka! Kaka!” ning kui kraanikausis teda pesen, siis L. aitab oma käega silitada. - Riided – nagu L. puhul ei ole ma ka La. jaoks riideid juurde väga varunud, need mis pildidl hetkel paistavad ongi suht kõik meie riided, paar body on ka pesus + õueriided (kaks korvi mähkimisaluse ülemise ääre lõpus). Oluline on riiete materjali kvaliteet, beebi tundlik nahk tahab vaid parimat enda vastu Lisaks on oluline juba esimestest päevadest anda lapsele võimalus maailma tunda läbi oma käte ja jalgade jättes need võimalusel katmata. Seepärast on meie laste garderoobist ära kadunud traditsioonilised sipupüksid, mille varbaosad on kinni, ning asendunud need hoopis pükste ja sokkidega.
Elutuba, köök – mänguala
- Madal peegel – madal peegel annab lapsele võimaluse uudistada ennast ja maailma. Meie peegel on pärit Jyski sarjast University (hind 7.99EUR) ning see on kinnitatud seina külge kruvidega. Sotsiaalmeedias liigub palju pilte, kus lapse montessori-stiilis sisustatud toa põrandavoodi/madratsi juures on peegel, kuid tegelikult peaks peegel asuma selles toa piirkonnas, mis on nö. mänguala, kus toimuvad tegevused ärkvel, mitte tema magamisaseme juures (ja sea võib olla ka lisamadrats).
- Lambanahk – asendamatu juba L. ajal. Ma ei ole kunagi vankris mingit eraldi istmepehmendust kasutanud, alati on selleks olnud lambanahk. Samuti L. mängis põrandal lambanahal ja nii on see ka La. jaoks. Ma olen tellinud laste jaoks mõeldud lambanahad Jõgevamaa ettevõttest Skineks, neil on kohe eraldi Facebooki leht https://www.facebook.com/lambanahkbeebidele/. Hinnad on väga mõistlikud ning saad ise valida naha suuruse ja karva pikkuse osas. Nahad on allergiavabad. Meil on kodus ka mitmeid Ikea lambanahku, kuid need tõesti sobivad vaid vaibaks, sest neil on kohe selline spetsiifiline lõhn juures…
- Montessori õhukarusellid – mõnest õhukarusellist olen juba jõudnud kirjutada (vt varasemaid postitusi), kuid plaanis on ka pikem lugu neist üldisemalt ning seepärast siin eraldi uuesti neist kirjutama ei hakka.
- Konks laes või naturaalsetes toonides mängukaar – näiteks Munari õhukarusell on meil lihtsalt nii suur, et see meie olemasoleva mängukaare alla kuidagi ei mahuks, siis on hea abimees konks laes. Samas nii mõnegi teise lelu võiks tulevikus just mängukaarele riputada. Mängkaar on käsitöö, kuid mitte meie enda, ostsin selle Facebooki turult 10EURi eest, kõike ei jõua ikka ise teha 😀
- Must-valgete piltidega raamat, pildid vmt. – esimese elunädala lõpus tutvustasin La. juba raamatut, selleks oli just must-valgete piltidega raamat, mis seisab iseseisvalt. Proovisin siiska Munari õhukaruselli, kuid selle jaoks tundus veel vara, sest ta ei näidanud mingit soovi otse üles vaadata, vaid pigem uudistas seda, mis on külje peal.
- Stokke toolid -söögitoolid võiks olla kodus niikuinii sellised, kuhu laps saab vanemaks saades ise üles ronida ja kust alla. Seega kui L. lisatoiduga alustas sai meil koju muretsetud Stokke tool ning nüüd, kus peres on uus beebi, otsustasin kohe alguses muretseda teise tooli juba beebiistmega. L. ajal ma isegi ei mõelnud sellele, et ta võiks meiega õhtusöögi ajal ühise laua taga istuda, nüüd aga on meil terve pere aeg-ajalt kõik koos ning La. on juba varakult kaasatud ka sellisesse ühisesse tegevusse kui pere õhtusöök.
Kokkuvõtteks võib öelda, et me kulutame tohutult energiat, et ehitada üles oma erialast karjääri, oma kodu vmt, kui energia, mis me kulutame, et olla teadlikum vanem, kuigi vanemaroll on kõige pikaajalisem, väljakutsuvam ning tähtsaim roll meie elus! Tasub võtta see aeg ettevalmistuseks beebi tulekuks ning minimaalselt esimestel päevadel ja nädalatel luua usaldav ning turvaline suhe kõige lähedasemate pereliikmete ja beebi vahel. Kõik asjad, mis me oma kodus rakendame ei ole alati 100% montessori (ka selles postituses), kuid olen otsustanud kajastada seda, kuidas me järk-järgult ise õpime ja areneme vanematena.
Kes soovib teemat edasi uurida, siis lugemissoovitus on “The Joyful Child: Montessori, Global Wisdon for Birth to Three”, Susan Mayclin Stephenson, kus need ja paljud teised teemad on palju põhjalikumalt tutvustatud.