Nüüd, kus läheneb esimene sünnipäev, on paras aeg kirja panna ka lõpuks tema sünnilugu
L. sündis Pelgulinna sünnitusmajas HypnoBirthing – Pehme Sünni Kool-is õpituid võtteid kasutades valudeta (pigem lihtsalt pinge alakõhus tuhude ajal) ja pehmelt, 5.09.17 kell 17.51 kaaludes 3265g ja olles 52cm pikk.
Kuid nüüd sellest natukene täpsemalt. Rasedus oli väga oodatud sündmus, kuid mul kulus vähemalt 3 esimest kuud, et üldse selle mõttega harjuda, et meie perega liitub uus inimene. Teine asi oli see, et ABSOLUUTSELT KÕIK MUUTUB ning see oli seotud meie reisipisikuga ning loomulikult minu tööga ning absoluutselt kõigega. Siis kui mõttega vaikselt harjuma hakkasin, hakkas aina enam maad võtma HIRM SÜNNITUSE EES. No tõesti, enamik minuni jõudnud sünnilugusid olid sellised hirmsa alatooniga ja õudust tekitavad ning ma tahtsin väga, väga uskuda, et peab ju olema midagi selles globaalses maailmas, mis kuidagi mulle sobib.
Ma leidsin ühe joogaga seotud koolituse moodi asja, kus käsitleti ka lapse sünniga seotud teemasid, aga kahjuks neil suvel ei toimunud absoluutselt midagi (olin ju suvel põhirase :D), jätkasin otsinguid. Siis nägin Facebookis reklaami, et City Yoga Stuudio teeb keset suve joogatunni rasedatele, kus räägitakse ka sünnituseks ettevalmistusest ja hingamisest. Mis mul ikka kaotada oli, läksin kohale ning kohtusin Kiia Paaliga, kes on hüpnosünnituse meetodi Eestisse tooja ning tema jutt rahulikust, imelisest sünnikogemusest klikkis mul kohe ära. Kirjutasin talle pärast tundi, siis kirjutasin mingi aja pärast uuesti, olin super kärsitu uue rühma kokkupanemise osas ja, et tunnid juba algaksid (mul ei olnud siis ju palju enam jäänud).
Koolitus koosneb viiest kohtumisest ning enamasti osalevad neis paarid kahekesi. Kui ma M. rääkisin, et kavatsen 265EURi maksta sünnituseks ettevalmistava koolituse eest, pidas ta mind hulluks, et mul pole seda ju üldse vaja… ahhaa… tema peas oli sellega, et sünnitus ongi normaalne kogemus kõik korras, see kes vajas rahustamist olin mina, nii ma siis käisingi neil kohtumistel üksinda
Ja ma tegin oma kodutööd usinalt! Kõik, mis ma ise ära teha sain, seda ma ka tegin. Lugesin, kuulasin enne uinumisi ja jalutuskäikudel ette antud lindistusi, lugesin enda märkmeid ning mõtestasin neid enda jaoks lahti jne, jne. Kuna ma võtsin ka kogu enda puhkuse enne sünnituspuhkusele jäädes välja, oli mul mõnusalt aega tegeleda iseendaga ning beebiga sideme loomisega. Ma kõndisin veel päev enne sünnitustki 10km, kuigi sünnituseks olin ja juurde võtnud 18kg, ei olnud mul kordagi raskusi jalutamise või liikumisega üldiselt, eks ma tundsin end ikka hiiglaslikuna ja magada oli keerulisem, kuid see oli ka kõik.
Sünnituse lähenedes, eks need emotsioonid jätkasid möllamist ning leidsin end vahel negatiivseid mõtteid mõtlemas, siis koheselt püüdsin end ümber lülitada. Lõpus avastasin enda jaoks mandalate värvimise, panin rahustava muusika mängima ning süvenesin pilti (hüpnosünnitusega seotud pilti siis) ning värvisin seda ning talletasin nii seal edasiantud sõnumit endasse.
Augusti lõpus koostasin ka sünniplaani ning igasugu silte, mida kõike kavatsesin välja printida, et sünnitusmajja kaasa võtta, aga nende printimiseni ma kunagi ei jõudnudki 😀
L. sündis 37+6 rasedusnädalal, et siis ma ei pidanud väga kaua ootama (37ndast nädalast loetakse normaalseks sünniajaks). Tegu oli teisipäevaga. Päev varem olin nagu eelpool mainisin teinud enda tavalisi jalutuskäike, ikka mingi 10km jagu kokku. Lisaks oli mul tellitud ka üks online joogakursus, kus ma olin alles 3nda tunni juures, kuid kus mainiti, et mõningaid harjutusi ei tasu teha, kui sul on äkksünnituse vmt oht, aga ma totaalselt ignoreerisin neid ja tegin rahulikult kõike järgi, sest nii raseduse lõppjärgus ju see küll kuidagi eriliselt mõjuda ei saa Lõpuks uskusin ma, et beebi tuleb siis, kui beebi tulema peab.
Seega esmaspäev oli
täiesti normaalne päev. Hommikul kell 4 aga ärkasin, sest mulle tundus, et
mingit lima tuleb (arvasin ise, et äkki veed tulid), hiljem aga selgus, et ei
saanud olla ja keegi ei osanud mulle öelda, mis lima see selline oli olnud. Igatahes
püüdsin edasi magada (panin kõrvaklapid kõrva, hingasin). Kella 9 ajal ärkasin
päriselt, keetsin kaerahelbeputru, pesin voodipesu (olin päev varem just seda
vahetanud), käisin dušši all. M. magas rahulikult kella 11ni, mina seejuures
püüdsin aru saada, kas on tuhud või mitte (no super õrn tunne oli), käisin
klapid kõrvas ringi, istusin võimlemispallil ja hingasin. Kella 12 ajal tegin
endale võileibu ning palusin M. tuhusid mõõta püüda, mis läksid nagu
intensiivsemaks, ning kell 13 mõtlesin, et igaks juhuks võiks sünnitusmajja
minna. Kuna elasime siis väga lähedal, et kui koju saadavad, siis saadavad.
Sünnitusmajja sisenedes küsiti meilt, et mida me siit otsime, vastasin, et
tulin vist sünnitama, ning meid vastuvõtnud ämmaemand vastas, et tuleks kõik selliste
nägudega sünnitama (olin täiesti rõõmsas tujus). Paberite täitmine ja kõik see
võttis omajagu aega, samal ajal olid mul kõrvaklapid ikka peas (ka autosse
istudes), siis suunati mind lamama ning tehti 40min KTGd, selleks ajaks panin
endale ka ühelt lennult kaasahaaratud silmaklapid ette ja keskendusin ning hingasin.
Kõrval „boksis“ oli samal ajal paar, kes oli hääle järgi, midagi väga, väga
jubedat kogemas 😀 KTG reageeris tuhud, ning vaginaalsel läbivaatluse
registreeriti 2,5cm avatus ning suunati sünnitustuppa.
Tuppa sisenedes lasin kohe rulood alla ning vaatasin, kuidas muudmoodi olemist
mõnusamaks teha, märkasin, et neil polnud võimlemispalli ning palusin seda. Rääkisin
ämmaemandaga enda soovidest, mis mul muidu sünnitusplaani kirja said ning
rebisin koolituse mapist hüpnosünnituse infolehe välja ning ulatasin talle, leppisime
kokku ka sõnavaras, mida kasutada soovin.
Nii ma siis olin seal kõrvaklapid peas, silmad suletud ja chillisin mööda tuba
ringi, püüdes endale meelde tuletada, et tuleb juua, süüa ning pissil käia.
Regulaarselt käis ämmaemand vaatamas ja küsimas, kuidas on ning mina muutkui
vastu, et millal on see õige aeg vanni minna (soovisin vettesünnitust).
Kuna justkui vaatluse järgi midagi ei toimunud tehti mulle jälle KTG, kuid lamades ei näidanud see, et beebi oleks eriliselt aktiivne (magas või nii :D) ning mul paluti lõpuks püsti tõusta ja kõndida. Üks huvitav seik oli veel, et KTG ajal käis ka teine ämmaemand mu graafikut vaatamas, see olevat natukene erinev, kui tavaliselt, ehk siis tuhude ajal olid need mäetipud seal üsna lauged, mitte teravad, ehk ma kasutasin süvalihaseid ning hingasin neist üle.
Igatahes kõik paistis neile normaalne, KTG ühendati lahti ja ämmaemand lahkus ruumist öeldes, et seda vette minekut vaatame uuesti 1,5h tunni pärast! Kui ämmaemand oli ruumist lahkunud, tundsin, et midagi läks märjaks (veed tulid ära), ise mõtlesin, et lamasin ju pikalt selle aparaadi küljes, et aeg on pissile minna. Kui potile sain, tuli hoopis teistmoodi tunne ja saatsin M. ämmaemandat kutsuma. Mind pandi lamama, toimus teine vaginaalne läbivaatus, mis näitas täisavatust. Usaldasin ämmaemandat ning küsisin, et mis poosi ta soovitab. Soovitas voodi peal käpuli laskuda ning siis presside ajal pressida… no proovisin kaks pressi ja sain aru, et see ikka absoluutselt ei tööta, midagi ei toimu, mina lähen vaid higiseks (samal ajal olin palunud M. mu telefoni Bluetooth kõlariga ühendada, et saaksin edasi kuulata, seda mida olin kuulanud). Küsisin ämmaemandalt, et kas ma püsti võin tõusta, et ma kuidagi vee tulemise ajal olin end nii mugavalt tundnud. Ta organiseeris kiirelt selle puki, mille najal seista, pani põrandala beanbagi ja siis soovitas pressida järgmise pressi tunde ajal, ma veel vastasin talle, et ma ei oska pressida, olen kuu aega hingamist harjutanud, ma hingan 😀 Ja nii oligi, M. seis minu vastu, et mind toetada, hingasin sõõmu tema lõhna, küsisin ühe musi, hingasin J-tähe hingamist ning beebi sündiski kell 17.51.
Sünnitusmajast väljastatud sünniloos seisis, et sünnitustegevus algas kell 12.00, avanemisperioodi kestus 3tundi. Väljutusperioodi algus 17.30 ja kestus 21min, lootevete puhkemine 17.25, veeta perioodi kestus 26min.
Kogu raseduse aja me ei soovinud teada lapse sugu, et seda tuli meil ise küsida, et kumb siis on, kas poiss või tüdruk Väike komplikatsioon oli platsenta eraldumisega ning tuli mind üldnarkoosi panna (kaotasin suures koguses verd), kuid enne seda olin saanud beebiga nahk-naha kontaktis olla 40min ning sel ajal kui ma 40min narkoosis olin, oli beebi mõnusalt M. rinna peal teises ruumis (ma veel hommikul ütlesin talle, et pangu selga ikka särk, millel ees nööbid! :D).
Apgar hindeks pärast sünnitust sai L. 9 ning 5 minutit hiljem 10, ilmselt ta sündis nii rahulikult, et ei teinud piisavalt kisa vmt 😀
Kokkuvõttes tõesti ei saanud tuhusid kuidagi valusateks nimetada, et pigem pinge alakõhus, mis lõpupoole aina intensiivsemaks muutus. Hiljem taastumise ajal, emaka kokkutõmmete ajal, oli palju valusam. Olin kogu sünnitustegevuse aja väga rahulik, keskendunud, seal ja praegu, lõdvestunud ning enda arust arvestatav vestluspartner suhtlemisel. Mälestus ja kogemus on positiivsed ning julgen soovitada kõigile hüpnosünnitust.
