Montessori pedagoogikast tuntud põhimõte “lähtu lapsest” kõlab esmapilgul lihtsalt ja loogiliselt: lapse individuaalsete vajaduste ja huvide järgimine õppe- ja kasvatusprotsessis. See lähenemine rõhutab lapse iseseisvuse arendamist, loovuse toetamist ning sügavamat huvi õppimise vastu, kuna lapsel on võimalus avastada maailma tempos ja viisil, mis talle kõige paremini sobib.
Näiteks võib laps, kes tunneb sügavat huvi loodusteaduste vastu, leida innustust loodusretkede ja praktiliste katsete kaudu, mis võimendavad tema loomulikku uudishimu ja õppimisprotsessi. Selline lähenemine julgustab lapsi aktiivseks õppimiseks ja eneseavastuseks, pannes aluse tugevale haridusalasele alusele ja isiksuse arengule.
Ent nagu iga kasvatusfilosoofia puhul, peitub ka “lapsest lähtumise” põhimõtte taga mitmeid väljakutseid ja riske, eriti kui seda rakendatakse liiga absoluutselt või kontrollimatult:
- Ohustatud ohutus: lapsed, eriti nooremad lapsed, neil puudub osskus aru saada potentsiaalsetest ohtudest ja tagajärgedest. Piiride puudumine võib panna lapsed ohtlikesse olukordadesse, näiteks nad võivad teha riskantseid asju, nagu mängimine suure liiklustihedusega tee ääres, või siis suures koguses ebatervisliku toidu tarbimine. Lapsed ei suuda veel aru saada võimalikest ohtudest ja tagajärgedest.
- Sotsiaalsed raskused: Kui laps on harjunud ainult oma soovide järgi käituma, võib tal olla raskusi teistega arvestamisel ja grupis toimetulekul. Näiteks võib lapsel olla keeruline jagada mänguasju või aega teiste lastega, kui ta ei ole õppinud kompromisside tegemise oskust.
- Ühekülgne areng: Liigne keskendumine vaid lapse hetkehuvi toetamisele võib jätta tähelepanuta teised olulised valdkonnad nagu füüsiline aktiivsus, kunst, kirjandus jne. Laps peaks arenema mitmekülgselt, et saavutada tasakaalustatud areng kõigis eluvaldkondades.
- Sõltuvus välistest heakskiidust: Kui vanemad või kasvatajad täidavad pidevalt lapse soove, võib see tekitada sõltuvust välisest tunnustusest ja häirida lapse võimet teha iseseisvaid otsuseid ning arendada sisemist motivatsiooni.
Seega, kuigi “lapsest lähtumine” on väärtuslik suunis, peab seda rakendama tasakaalukalt ja teadlikult, arvestades lapse üldist arengut ja vajadusi. Vanematena on oluline leida tasakaal lapse juhitud õppe ja juhendamise vahel, toetades nende huvisid samal ajal, kui julgustatakse neid õppima ja kasvama erinevates eluvaldkondades. See lähenemine võimaldab lapsel areneda mitmekülgselt ja valmistuda tulevikuks, kus neil on vajalikud oskused ja enesekindlus elu väljakutsetega toimetulekuks.