Eelmises postituses kirjutasin, kuidas valmistada Montessori turvapatja ehk madratsit värskele ilmakodanikule (link varasemale postitusele).
Kuna ma pole kindel, kas padi kannataks pidevat pesemist on mõistlik teha piisav hulk padjapüüre, mida vajadusel siis vahetada. Tegin esialgu neid kolm, kui vajaduse peaks suurenema, siis saab alati olemasoleva juhendi järgi mõne uue juurde teha.
Materjal:
- Puuvillane riie, mina kasutasin vana tekikotti, millele olid plekid peale tulnud ning mis ootas oma uut funktsiooni, kas mõne lapina või siis sellise projektina
- Rätsepakriit
- Nööpnõelad
- Käärid
- Õmblusmasin
- Soovi korral puuvillasest materjalist pits.
Töö käik:
Kasuta sama šablooni, mille järgi lõikasid välja topponcino sisu ja katte. Kuna minul oli kasutuses tapeet, siis ma isegi triikisin selle enne ära, et see rulli ei kisuks ning pehmem oleks (toimis väga hästi!).
- Kuna tegu on nö. padjapüüriga siis kasutasin tekikoti alumist äärt, et lõigata välja tagumised küljed (kadus vajadus teha ise ääristustööd). Et katted kataks üksteist, peab neil olema ruum, mille suhtes nad üksteisest üle on. Padjapüüride puhul on tihti nii, et padi hakkab lõpuks sealt vahest siiski välja punnitama, seega otsustasin teha selle osa piisava. Kui keskmist ristkülikut mõõta, siis oli see pikkus lausa 26cm (kui ääristus tegemata, siis tuleks ka see kangavaru juurde arvestada).
- Esiosa lõikasin šablooni järgi välja, jättes õmblusvaru, mis puuvillase kanga puhul tundus sobiv.
- Õmble ringiratast, keera kate ümber ja proovi padjale.
- !!! Esimese katte tegin täpselt šablooni järgi ning olgugi, et sisu külgede kokku õmblemisel see natukene kahanes, polnud see siiski oma kihtide arvu tõttu märkimisväärne ning kate jäi natukene liiga kiskuma.
- Kuna olin alguses usin väljalõikaja, siis järgmised katted õmblesin lihtsalt õmblusvaru arvelt natukene laiemalt (pool õmblusmasina jalga). Õppetund kui oluline on õmblusvaru ikka korralikult planeerida
- Kuna leidsin käsitöökarbist puuvillast pitsi, otsustasin teise katte teha pitsilise äärega.
- Kolmanda katte õmblesin nagu esimese, aga juba õmblusvaru arvelt suuremana.
- Lõpetuseks jääb siis katted lihtsalt läbi pesta (rätsepakriidijäljed kumavad natukene läbi) ning lihtsalt värkskendaks see ka juba omajagu seisnud riiet.
Kui L. õhtuti magab on vaikne ja rahulik käsitöö kallal nokitseda, aga kuna see oli projekt, mis jäi eelmisel õhtul poolikuks, oli motivatsiooni see kohe järgmisel hommikul taas käsile võtta. Lisaks päeval on kohe palju paremad pildid blogi jaoks tänu valgusele!
Seega selleks, et L. oleks rõõmus ja õnnelik, sel ajal kui ma õmblemisega tegelen, sai ta harjutada natukene peenmotoorikat ning oli väga suur abiline nööpnõelte kangast/šabloonist välja sikutamisel, lõpus lausa nii usin, et ma isegi ei jõudnud veel õmblemisenigi, kui tuli neid nõelu tagasi panna 😀
PS! Õuejakki kannab L. toas seepärast, et hetkel on tal periood, kus riiete selga panemine ja nende ära võtmine on üks lemmikumaid tegevusi. Iga päevaga muutub tema Montessori stiilis jaki selga panemise vise aina paremaks 😉
