Montessori pedagoogika oli mõnda aega tagasi Eestis veel üsna vähelevinud, kuid aina enam vanemaid soovib just selle meetodi põhiprintsiipe arvestades oma lapsi üles kasvatada, või vähemalt jõutakse selle mõisteni siis kui hakatakse otsima veebist arendavaid tegevusi lapsele.
Lapse arengut mõjutab väga suures mahus keskkond, kus ta viibib, sh kodused mänguasjad ning nende hulk. Meil täiskasvanutena on kogu vastutus lapse keskkonna osas ning see on ka kõige lihtsam valdkond, mille muutmisega kodus alustada, samas see on ka Montessori kasvatusmeetodi kõige pealmine kiht ning meetodi ise on nii palju sügavam, et tasub ka seda edasi uurida.
Mis teeb mängasjast Montessori vahendi?
Montessori klassiruumis on kasutusel mõiste (õppe)vahendid, mitte mänguasjad seda, seepärast, et neil on alati oma kindel eesmärk, nendega mängides omandab või arendab laps konkreetset oskust. Montessori meetodit jälgivate perede kodudes on loomulikult lastel ka nukke, autosid jmt, kuid need ongi siis mänguasjad ning neid ei kutsuta õppevahenditeks.
Kui vahend on lapse eale sobilik ning tema keskendumist sellega toimetamisel austatakse, mängib ta hea meelega sellega iseseisvalt ilma heakskiitu küsimata.
Laps ei kasuta mänguasju alati viisil, mis me justkui ootaks temalt, kuid tema uurimismeetod, vahendi kogemine, ei tähenda, et tegu poleks tema jaoks olulise töö tegemisega.
Seega lapsele mänguasja valides võiks mõelda, kas sellel on konkreetne eesmärk? Kas see keskendub korraga vaid ühe oskuse arendamisele? Kaubanduses on saadaval väga palju mänguasju, mis teevad korraga kõike – küll saab laps nuppudele vajutamisega muusikat teha, kuhugi midagi pista, keerata, liigutada jne. Väga erinevate asjade paljusus ei paku lapsele võimalust keskenduda ning seda üht konkreetset oskust arendada.
Mänguasjad võiksid olla naturaalsetest materjalidest. Näiteks puitu ja metalli on mõnus katsuda, enamasti turvaline suhu panna ning neist tehtud asjad on ka väga vastupidavad. Või vastupidi hoopis klaasist või savist vahendid, mis lisaks oma ehedusele õpetavad lapsele ka asjade hoolikat käsitlemist, et kui ese maha kukub, siis läheb see katki. On levinud müüt, et iga puidust mänguasi on Montessori vahend, samas ei saa ka välistada, et iga plastmassist ese ei ole Montessori vahend, loeb ikka nende eesmärk. Kvaliteetsest materjalist valitud mänguasjad väljendavad meiepoolset austust lapse suhtes, ning selle läbi kui lapse keskkonnas on ilusad asjad, õpib tema ise ka asju enda ümber austama ja väärtustama.
Alla kuueaastased lapsed on huvitatud reaalsest maailmast ning tegevused peaksid olema praktilised. Tema huvi on eelkõige seotud sellega, mis on tema ümber, mida ja kuidas teevad asju teised. Enese eest hoolitsemise oskusi õpib laps erinevate riietusraamide abil. Igal riietusraamil on oma otsesed ja kaudsed eesmärgid, näiteks nööbi- ja lukuraamiga töötades areneb ka peenmotoorika, keskendumisvõime ja laps muutub iseseisvamaks.
Montessori vahenditel on alati algus, sisu ja lõpp. Väikelapse jaoks tuleks mitmest osast koosnev töötsükkel muuta võimalikult lihtsateks sammudeks. Laps alustab tegevust ühe oskusega, kuid mida enam ta vahendiga töötab, seda enam tegevusi ta järjest teeb, kuni lõpuks on töötsükkel terviklik ning algab vahendi võtmisega riiulilt ning lõppeb hiljem selle tagasi panemisega samale kohale. Näiteks ladumistornid, alguses piisab sellest, kui lapsel on vaid pulk ja üks rõngas, mida sinna otsa panna, hiljem saab lisada objekte juurde kuni lõpuks selleni, et ta hakkab neid ka suuruse või värvi järgi järjestama.
Montessori vahendi kõik osad peaksid olema töökorras ja alati olemas ehk vahend ise on vigu välistav. Puuduvad või katkised osad tekitavad väikelapses frustratsiooni, sest tal pole võimalik tegevust lõpetada. Kui vahend on puudulik on parem see tervenisti tema riiulilt eemaldada. Näiteks pusled, kus ühe tüki puudumise tõttu pole lapsel võimalik tegevust kuidagi lõpetada.
Kuidas tutvustada vahendeid lapsele?
Vahendid võiksid olla lapsele pandud avatud madalale riiulile, mitte suurde mänguasjakasti peidetud. See annab talle võimaluse ise valida täpselt selle vahendi, millega ta parasjagu töötada soovib.
Lapsel peaks olema võimalik tegevusi korrata täpselt nii kaua kuni ta seda soovib. Eakohaste tegevuste kordamine, aitab tal jõuda selle tegevuse lihvimiseni täiuslikuks, läbi kordamise ta õpib ja areneb.
On ütlus, et vähem on rohkem, ning seda meeles pidades ei tasuks lapsele kättesaadavale panna liiga palju mänguasju korraga. Mida noorem on laps, seda vähem võiks neid olla.
Montessori meetod põhineb lapse enda loomulikul arengul ja teadmisjanul. Kõik tegevused on lapsest lähtuvad, eesmärgiks iseseisvumise toetamine ja arendamine. Lapsest lähtuvad tegevused ei tähenda seda, et laps võib teha, mida iganes tahab, vaid seda, et kasvukeskkond vastab tema arenguvajadustele ning tal on selle raames vabadus iseseisvalt tegutseda.
Kokkuvõtteks võib öelda, et eakohaselt ettevalmistatud keskkond on lapse arengus väga oluline. Täiskasvanutena on meie roll jälgida last ning aru saada, kas konkreetne vahend pakub piisavalt ealist väljakutset, või on juba liiga igav, või selle raskusaste tekitab tugevat frustratsiooni ning soovi hoopis loobuda sellega mängimisest. Pöörates tähelepanu kodusele keskkonnale toetame me lihtsaimal võimalikul viisil laste arengut iseseisvateks inimesteks.