Ühe suure muudatuse (uus kodu) ja projektide tõttu (maakodu laiendamine, uue koduga seoses ehitusööd) polnud me pikalt reisimas käinud. Ühel õhtul istusime M. diivanil ja otsustasime, et kui me nüüd kohe pileteid ära ei osta, siis reisiplaan lükkub ju aina edasi ja edasi.
Reisimisega seose püüame valida enamasti riigi, kus me koos veel käinud ei ole, samas seekord lisaks seiklusjanule, tuli arvestada, et reisime koos napilt üle aastasega piigaga.
Nepal tundus põnev valik ning mõeldud ja piletid Helsinki – Istanbul – Kathmandu ostetud, hind kolmele napilt alla 1000EURi. Broneerisime Airbnb kaudu majutuse 4ks esimeseks ööks pealinnas (link) ning otsustasime, et edasi vaatame kui reis läheneb.
Kes meid tunneb, teab, et me naljalt ei planeeri enda reise ikka üldse ette 😀 Ja mis juhtus sel korral, kuigi sisemiselt oli tunne, et seljakotiga reisile minnes koos väikese lapsega peaks ju reisiplaan olema super paigas, siis no guugelda palju tahad, ikka nagu sellist õiget tunnet ei teki, et sinna peab minema ja seda peab tegema ning nii me siis ei mõelnudki rohkem ette kui esimese nelja öö ööbimise.
Reisile läksime kahe suure seljakotiga, mis mõlemad kokku Helsinki lennujaamas äraantava pagasina tegid natuke alla 20kg, lisaks siis väiksem seljakott elementaarsete vahetusriietega meile kõigile, mõned L. mähkmed, beebipüreed ja mänguasjad, kõhukott. Kusjuures tagasi ei tulnud me eriti raskema pagasiga, äraantavad kotid jäid alla 24kg.
Käru kaasa võtmine ei olnud sihtkohta valides absoluutselt aktuaalne. Nepalis ei ole suuremates linnades selliseid kõnniteid, kus käruga sõita saaks, et ainuke variant oligi kõhukott.
Nepalis on detsembris talv, ning esimene Airbnb korter (link) oli nii külmade põrandatega, et ostsime kogu perele kohapealt sussid, mis osutusid ülejäänud reisi ajal ka väga mugavateks.
Kathmandus vaatasime mõnda templit väljaspoolt, sest sisse lubatakse neisse pühakodadesse enamasti vaid hindusid ning seiklesime vanalinnas ning külastasime paika nimega Garden of Dreams, mis oli ka selle reisi üks kõige rohelisemaid paiku.
Ise kartsin kõige enam, et kuidas L. söögiga harjub, sest beebipüreesid ta juba kodus enam väga ei söönud ning kaasa sai võetud vaid väike kogus, et kui tõesti väga ekstreemne olukord peaks juhtuma. Lõpuks oli ta meist kõige julgem maitsma erinevaid asju. Samas kohalik toit oli maitsestatud kohalike vürtsidega ning aeg-ajalt otsisime söögikohti, mis olid rahvusvahelisema menüüga, et rohkem kodusemaid maitseid taas kogeda, eriti reisi lõpupoole, kus ka ise hakkasid muudest maitsetest väsima (me oleme üsna traditsioonilise Eesti toidu sööjad kodus ). Kord sõi L. ka väga vürtsist asja, mis ajas ta lausa nutma, kuid kohalik teenindaja oli kiire ja tõi suhkrut, mis pidi olema parm vahend vürtsi neutraliseerimiseks.
Kohapeal otsustasime külma eest pageda lõunapoole Chitwan-i rahvusparki, kus muidugi ei olnud eriti soojem. Sinna sõit kohaliku bussiga oli ~7h. L. oli bussis suur hitt, noored abiellunud tahtsid teda koguaeg süles hoida ja vanemad mammid samamoodi. Üldiselt sai ta kõikjal tähelepanu osaliseks – tänaval, poodides, söögikohtades. Tihti taheti ta näiteks söömise ajal sülle võtta, aga see ei sobinud kuidagi meile, sest tema ju pidi ka sööma. Söömine on sotsiaalne ja perekondlik tegevus ning see tähendab, et teeme seda ühiselt, mitte L. ei söö pärast seda kui meie olema ära söönud kuidagi omaette. Tema sai maitsta täpselt kõike seda, mida meigi tellisime (vürtsised asjad püüdsin hiljem kaugemal hoida).
Taustal buss, millega sõitsime Väga maitsev ja mahlane õun Noortel süles Naerata!
Booking.com kaudu broneerisime Chitwanis endale hotelli, mis hiljem kohapeal veel lisaks allahindlusi tegi ja koos hommikusöögiga tuli öö hinnaks 6USD/tuba (link). Kahjuks saime L. ja mina esimesel õhtul kohe toidumürgituse ja oksendasime öö otsa, lisaks oli seal hotellis soe vesi vaid tänu päikesele ehk siis väga ei olnud seda (udune aastaaeg), ning otsustasime järgmisel päeval eelmise öö õudusi meenutades uue ning mugavama kohe leida.
Samast hotellist võtsime järgmise päeva pärastlõunaks rahvuspargi tuuri (kohalik administraator tegi lihtsalt fantastilist tööd kõiki võimalusi tutvustades), 45min kanuuga ja 3h jalgsi matkamist. Rahvusparki tohib siseneda vaid giidiga koos ning meie tuur kujuneski, et olime kolmekesi ning kaks giidi, väga privaatne
Rahvuspargist tagasi tulles jalutasime küla keskusesse, sõime õhtutust, sirvisime hotelle ja jalutasime ühte kohapeale, kus tutvusime toa ja oludega (link). Sama hotell pakkus transporti meie eelmisesse peatuspaika, kus pakkisime kiirelt asjad ja kolisimegi uude koju (järgmised 6 ööd).
Järgmised päevad jalutasime, sõime ja kulgesime niisama. Rohkem spetsiaalseid tuure ei võtnud. Viimasel õhtul söögikohas märkasin küll ühte põnevat ning teistmoodi ettevõtmist (elevandivaatlus), oleks see kasvõi vaid päev varem olnud.
Kuna seal oli ka kultuurikeskus, kus igal õhtul oli kohalike tantsude etendus, otsustasime ühel õhtul seda külastada. L. armastas seda pulkade mürinat väga! Ja loomulikult oli ta suur hitt, istudes esimese poole aasia perekonna juures 😀
Tasapisi kulgedes selles vaikses ja rahulikus külas otsustasime, et tuleb ikka mägedesse minna ja tegime vaikselt plaane selleks (kõik kohalikud rääkisid lihtsalt ülivõrdses Pokhara linnast). Bussisõit sinna oli vaid 5h.
Pokhara, meie viimane peatumispunkt, osutus kõige ägedamaks üllatuseks. See oli väike kuurortlinn, kus õlu oli selle riigi soodsaim meie reisi jooksul (justjust) ja nii palju globaalsete maitsetega söögikohti, mille vahel valida! Valisime natukene kallima hotelli, et enda viimaseid reisi päevi mõnusamalt nautida (link).
Pokharas külastasime erinevaid vaatamisväärsusi.
Davis fall (juga), Gupteshwor Mahadev Cave (koobas) ning rahvusvahelist mägironimise muuseumit (link). Kõigis paikades tundusid enamik külastajaid olevat Nepali kohalikud või asiaadid, nö valgeid turiste me peaaegu ei kohanudki. Lisaks tänu madalhooajale oli neid ka väga vähe ning mõnus oli ise liigelda.
Alguses plaanisime, et läheme veel Kathamnudsse üheks ööks, kuid mis me ikka selle seiklemise peale aega kulutame, et oleme kohapeal lõpuni. Otsustasime mitte bussiga sõita (9h!!!) ning lendasime (105USD/ inimene + 11USD sülelaps). 25minutit kestma pidanud kohalik lend hilines, Kathamndus ei saanud me maandumisluba pikalt ning meie rahvusvahelisele lennule jõudmine oli korraks isegi küsimärgi all. Õpetussõnad endale järgmiseks korraks: varu rohkem aega, lennujaamas mõned lisatunnid on parem oodata, kui järgmisel päeval või hoopis kaugemal olevat lendu!
Istanbuli jõudes oli meil Turkish Airlinesi poolt pakutav tasuta ööbimine, kuna järgmine lend oli järgmisel päeval. Kahjuks need turvaalas olevad töötajad on neil nii vähe informeeritud, et keegi ei osanud meid õigesse kohta suunata. Käisime mitmetes kohtades, enne kui saime aru, et meil tuleb siiski riiki siseneda ja alles kuskil seal turvaalast väljas on mingi koht, kus saab enda ööbimist nõuda… L. oli juba nii väsinud, lennujaam oli rahvast paksult täis, super palav oli ka… ja need järjekorrad turvakontrollides olid hiiglaslikud ning see, et oled väikese nutva lapsega, ei läinud absoluutselt kellelegi korda. Lihtsalt seisa ja oota kuni järjekord sinuni jõuab. Ohh… pärast pikka ja väsitavat ning ka kohutavat (no söögid olid jubedad sel lennul) sõitu, tahtsid lihtsalt rahu!
Järgmisel hommikul viis meid buss tagasi lennujaama, sealt siis viperusteta lend Helsinki ja Helsinkist laevaga tagasi Tallinnasse. Reisida on äge, aga tagasi koju jõuda on veel mõnusam
Kuna see postitus sai juba päris pikk, siis sellest, mis mänguasjad meil L. jaoks kaasa said võetud ja kuidas tema vastu pidas, kirjutan järgmises postituses.